86
Kuninga tütar olnud aga kindel. Ei ole lubanud sõrmust. Isa ja wõõras jooksnud tütre kallale, et sõrmust wägisi käest ära wõta. Tütar aga ütelnud:
„Ennem wiskan ta puruks, kui ma ta sulle annan!“
Silmapilk olnud wõõras kadunud. Herned weerenud iseenesest põrandale. Üks hernes weerenud kuninga tütre poole. Kuniniga tütar wajutanud selle oma jala alla. Must kukk ilmunud neid herneid sööma. See kukk olnud ümber moondunud wõõras kosilane.
Kui kukel kõik herned söödud olnud, wõtnud kuninga tütar wiimase terakese oma jala alt ja wisanud sellega kukke. Silmapilk olnud kukk kadunud. Sinine suits jäänud aga weel nähtawale. Hernes moondunud sõrmuseks kuninga tütre sõrme. Selle pääle moondunud sõrmus kuninga tütre sõrmes jälle nägusaks nooreks meheks. See jutustanud kuningale kõik ära, kuda ta aasta põrgus ametit õppinud, kuda ennast hobuseks muutnud ja kuda kuriwaim, ta endine peremees, ta ära ostnud; kuda siis läbi waljaste hallikasse läinud ja kiisaks muutnud; kudas kuriwaim teda haugi kala näol taga ajanud ja wiimaks pikse noolisid kartes ära läinud.
„Ma tulin kuldkiisa näol kuninga tütre joogi riista,“ seletanud noormees: „Siin moondasin kuld sõrmuseks. Mu endine peremees tahtis sellepärast teie tütart omale, et sõrmust, see on mind tema sõrmest kätte saada. Pärast meelitas ta sõrmust üksi omale. Ma aga keelasin teie tütart, et ta ei pidanud temale ei ennast, ega ka sõrmust lubama, sest ma teadsin ta otsa ette ära. Hernes, mis teie tütre jala all oli, olin mina. Poleks ma tema jala all warju leidnud, ta oleks mu teistega ühes ära söönud. Aga et teie tütar mind tema külge wiskas, sellepärast sai ta otsa. Silmapilk moondusin ma sõrmuseks, siis jälle selleks, mis ma praegu olen. Nüüd on minu waenlane otsas, teda ei pruugi ma enam karta!“
