7
Soldat tänab santi, rüüpab weel wiina ja annab sandile ka. On wiin ära joodud, siis läheb minema.
Õhtu läheb soldat jälle kuninga tütart walwama. Kuninga tütar annab jälle wiina nagu teistel õhtutel. Soldat aga närib sandi käest saadud koorukese wiina pääle. Wiskab enese nurka sirukile maha ja jääb wagusi. Und aga ei tule soldatile enam pääle.
Tükk aega ootab soldat. Wiimaks läheb uks lahti. Kuninga tütar oma toatüdrukuga tuleb sisse, suur kimp pastlaid käes. Naerawad kahekesi soldatit, kes nurgas põõnutab. Arwawad, et soldat midagi ei näe.
Kuninga tütar wõtab kimbu pastlaid kätte ja läheb uksest wälja. Toatüdruk kuninga tütre järel.
Soldat kohe maast ülesse, õue järele. Näeb: tüdrukud lähewad kuninga rohuaeda. Soldat silmnäol järele. Kesk aeda suure õunapuu alla jääwad tüdrukud seisma. Wõtawad puu otsast õuna, wiskawad ülespidi. Kohe mõlemad soldati silmist nagu tina tuhka kadunud.
Soldat ka puu juurde. Wõtab õuna, maitseb. Õunad wäga hääd. Soldat pistab mõne õuna tasku. Wõtab siis ühe õuna ja wiskab ülespidi, nagu tüdrukud enne tegiwad. Ja näe imet: Soldat nägi korraga, et maa all oli ilus kruusitatud tee ees; kahe inimese jala jäljed tee pääl.
Soldatil aru käes, et tüdrukud siit wist läinud. Hakkab jälgede järele minema. Küll soldat sibab nii kui jalad jaksasiwad, aga tüdrukutest ei ole ikka muud näha kui jäljed. Ometi läheb edasi ja mõtleb: „Üks kõik, kuhu saan! Homme pean muidugi surema! Saagu, mis saab! Ühte kohta ikka wälja saan!“
Tüki aega sibab soldat, aga ikka paistab ees pool sirge tee. Ei hoonet ega muud sellesarnast. Hulga aja pärast näeb soldat ometigi hingelisi. Need on inimese sarnased.
Kolm meest kisuwad nii, et karwad lendawad.
