Lehekülg:Kuninga-jutud Eisen 1906.djvu/19

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

18

päält walguse kuma. Kull ometi oli nii nõrk, et jälle alla poole hakkas wajuma.

Noormees ruttu mõõk kätte, tükk sääremarjast wälja, kullile suhu. Kull sai sest nii palju jõudu, et paari silmapilgu pärast maa pääle jõudis.

„Oleksid sa mulle kohe niisugust liha annud, oleksin sind poole rutemini maa pääle toonud!“ ütles kull. Laskis nooremehe seljast maha ja lendas ise jälle maa alla tagasi.

Kuninga poegadel oliwad maaalused neiud nii meele järele, et neid enestele tahtsiwad wõtta. Lootnud seda wiisi ka nende warandust saada. Küll palunud neiud ka päästjat maa alt ülesse winnata, aga wennad pole seda palwet kuulda wõtnud. Isale rääkinud wennad, et noorem wend maa all karuga wõideldes surma saanud.

Noorem wend saanud kuulda, et isa teda surnuks arwab ja wanemad wennad ta tagasi tulemist ei soowi. Läinud sellepärast ühe kingsepa juurde, hakanud kingissepa õpipoisiks.

Wennad tahtnud kangesti ruttu pulmi ära pidada. Pruudid aga seisnud selle wasta. Katsusiwad aega wiiwitada. Palusiwad peigmehi, et peigmehed neile niisugused kingad laseks teha nagu neil allilmas olnud.

Kutsuti kõige kuulsamad kingissepad, osteti kõige paremad nahad. Ei keegi osanud aga niisugusid kingi teha nagu neiudel altilmast tulles olnud.

Noorem wend kingissepa juures wõttis ühel päewal waskmuna lahti. Leidis waskmunast suure hulga imepisikesi kingi. Walas kingad munast laua pääle. Kohe kingad päris kinga suurused. Pani munasse tagasi. Kingad jälle niisama pisikesed nagu ennegi.

Noorem wend kuulis, et kuninga pojad kingade tegijat otsiwad. Andis meistrile nõuu kingade tegemist enese pääle wõtta. Meister ei tahtnud esiteks wõtta. Ei arwanud ennast nii osawaks. Poiss