15
Noorem wend käinud ometi edasi, tagasi, waadanud taewa tähti ja hoidnud une enesest seda wiisi eemale.
Kesk öö ajal paugatanud äkisti maa sisse auk. Suur walge karu tulnud maa seest wälja. Karu kohe hobuste hulka. Wõtnud kõige ilusama hobuse kinni ja tahtnud maa alla tagasi minna.
Kuninga poeg seda nähes tõmmanud mõõga ja annud mõõgaga karule tubli matsaka. Silmapilk lasknud karu hobuse lahti ja karanud möirates august alla. Möiramise pääle tulnud teised wahidgi sinna. Kõik imestanud seda suurt auku nähes.
Hommiku ütelnud noorem wend wanematele wendadele: „Lähme nüüd karule hobuse wargust kätte maksma!“
Ei wennad julge pimedast august alla minna. Noorem wend üksipäini minema. Wõtab enesele toidumoona ja sõjariistu kaasa ja läheb. Wennad lasewad noorema wenna köiega august alla.
All leiab noorem wend ilusa maailma eest. Hakkab siledat teed mööda edasi minema. Jõuab natukese aja pärast wasklossi juurde. Loss ütlemata ilus. Weel ilusam aga neiu, kes lossi trepil istub ja õmbleb. Noorem wend teretab neiut ja hakkab juttu ajama. Küsib: „Kas olete üht walget karu näinud? See warastas minu isa aiast palju hobusid. Mina tahan karule nüüd selle eest lätte maksta!“
Neiu wasta: „See walge karu ongi haawatud. Karu elab siit weel tüki maad edasi minna. Sa teeksid mulle suurt meele hääd, kui selle karu tapaksid, mina olen selle karu wang! Enne ma siit pääle ilma ei pääse kui karu surma saab. Karu warastas mind maa päält, ehitas selle wasklossi, pani minu siia elama ja lossi hoidma. Löö karule nina pääle, küll karu siis surma saab!“
Neiu annud nooremale wennale mälestuseks waskmuna.
