Lehekülg:Kuninga-jutud Eisen 1906.djvu/13

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

12

Soldat wõtab mütsi pääst, pistab tasku. Nüüd näeb kuningas soldatit enese ees. Soldat räägib siis, mis näinud. Kuningas kuulab, aga ei taha uskuda. Kuninga tütar tuleb sinna. Hakkab wasta waidlema, et soldat ei ole põrgus käinud.

Soldat kohe kuninga tütrele: „Ma tõin ju ometi selle kastigi ära, kelle seest wanapagan soldatisi wälja wäntas!“

Seda kuuldes kuninga tütar ütlema: „Nüüd ma usun, et sa sääl olid. Ega sa muidu tea sest kastist rääkida. Sina see siis olidgi, kes liha ära sõi. Kudas sa ennast aga nägematuks tegid, sest ma aru ei saa?“

Kuningas kuulis nüüd soldati jutu tõe olewat. Sai selle üle wäga rõõmsaks. Lubas kohe poole kuningriiki soldatile, nagu enne oli tõotanud. Aga ka tõist tõotust ei unustanud kuningas ära. Ütleb: „Ma lubasin seda wäimeheks wõtta, kes mu tütre salakäimise kohta aru annab. Sina, soldat, oled seda teinud. Sellepärast saawad täna teie kihlused peetud!“

Kuninga tütar sellega rahul. Soldat oli ilus mees. Pääle selle oli ta weel kuninga tütre põrguliste wõimuse alt ära päästnud. Kuninga tütrel ei olnud enam tarwis põrgusse minna. Jäi niisamasuguseks inimeseks nagu teisedgi. Teda oli nõidusega pandud põrgus käima selle tõotusega, et kui keegi inimene teda põrgus näeb ja talle pärast seda ütleb, siis saab ta õelusest lahti. Nüüd oli nii sündinud. Kuninga tütar wõttis soldati kaelast kinni, tänas teda julguse eest ja lubas talle abikaasaks heita.

Õhtu peeti kuninga kojas toredad kihlused. Ülemad ja alamad oliwad rõõmsad. Tantsiti ja tralliti kuni hommikuni.

Pulmapäewaks ei käskinud peigmees mingisugusid toitusid walmistada. Lubas ise kõik pulma road muretseda.