Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/96

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

95

„Siis kirjuta ka see suur Mathias Lutz üles!“ hüüdis mamma osatawalt. „Aga sel puhul tahaksin ma ise ka kaasa sõita!“

„Hurraa! Tore!“ laksutas Emilie käsa. „Mamma tuleb tütrele kaitseks kaasa! Nii on kõik kõige paremas korras!“

Mamsel Bertha aga ohkas. See wäljasõit, misüle ta nii rõemustanud, oli talle korraga wäga wastumeelt.

Papale aga, kes töökotta läks, tehti ülesandeks, Oskar Brandti ja Mathias Lutzi käest küsida, kas nad plaanitud lõbusõidust osa soowiwad wõtta. Mõlema poolt toodi Sternfeldi emandale jaataw wastus. — —

Terwe suwi oli külm ja wihmane olnud, sügis tõi aga sooje, selgeid päiwi. Seda tarwitasiwad linnalased, et nurja läinud suwe-lõbusid tagajärel maitsta. Nii tekkis siis ka Sternfeldi abielupaari wäljasõidu-mõte septembri-kuu esimesel poolel elusse. Taheti laupäewal pärast lõunat ära sõita, öö Joal olla ning teise päewa õhtuks tagasi jõuda. Kena Joa oli sel ajal jõukamate tallinnlaste kuulsam wäljasõidukoht.

Woorimehe Rosenbergi käest tellitud pikad ja laiad „perekonna-troskad“, mille peale kuni kümme inimest mahtus, ootasiwad saksu Harju wärawa ees lagedal platsil. Jaani kirikut seal sel ajal weel ei olnud. Ainult Laste-aed oma noorte lopsakate puudega seisis tumeda wallimüüri jalal. Harju wäraw, mis linna alewist lahutas, oli oma keskaegsel kujul weel ülewal — tõsine, hall, tugew ja wägew.

Wankrite juurde kogus määratud tunniks suurem seltskond rõemsaid inimesi: enamiste noored neiud ja emandad oma auustajate ja meestega, nende seas ka mõned käbedamad mammad ja papad. Tüdrukud ja õpipoisid kandsiwad raskeid, suupäralise teemoonaga ning napsi- ja weinipudelitega täidetud korwisid paigale, mis hoolsaste wankritesse