92
wiisaka, auusa ja alandliku inimesega mõne lahke sõna räägin, inimesega, kes meie majas nii kaua on elanud, kes siin üles on kaswanud.“
„Aga meil on ju weel teisi sellisid, kes meie juures üles on kaswanud! Miks sa siis neid oma lahkusega ei õnnesta?“
Aga mamsel Bertha ei jäänud wastust wõlgu, kui ta ka kitsikuses oli.
„Teised pole minu lahkuse wäärilised,“ ütles ta. „Ma wõin ainult inimestest lugu pidada, kellel midagi peas on. Sa näed ju, mamma, et papa isegi Mathias Lutzi seltsi ei põlga. Kui mitu korda ei ole nad koos Hartmuthi ja Koffski[1] juures käinud ja Kanuti gildes ühes lauas kaartisid mänginud. Miks siis papa mõne muu selliga Hartmuthi juurde wõi Kanuti gildesse ei lähe? Oskar Brandtigi ei auusta ta liig sagedaste oma seltsiga.“
Meister Wittelbach köhatas. Talle oli weidi piinlik, et tema isikut riiu sekka kisti. Aga nüüd ei olnud enam peasemist. Juba pööratigi suurtüki-ots tema poole.
„Ja, wanakene, sina pole ka mitte süüst puhas,“ tuli esimene pomm. „Sa teed selle endise külapoisi liig ninakaks oma ülisuure sõprusega, kuna sa teisi töölisi, kes kõik auusatest kodaniku-perekondadest on, sellega haawad. Mathias Lutzil wõib peas ja kätes olla, mis tahtes, aga meie ei tohi ometi unustada, kes ta sündimise poolest on ja missuguseid wanemaid ta omaks nimetab.“
„Kuulge, lapsed,“ ütles papa Wittelbach ja tõstis ähwardades sõrme, „jätke mind oma sekeldustest wälja! Mina käin oma sellidega nõnda ümber, kuda mulle tulus ja tarwiline näib olewat. See on mul enam äri- kui era-asi.
- ↑ Endised joogimajad Tallinnas.
