Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/83

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

82

nii palju sadasid on, et mõne tisleri-äri wõib ära osta — juba kõdistas teda meistri-nimi ja meistri-au.

Ta ei salanud enesele, et tee pikk ja waewaline on. Tööga jõukaks saada, sellipalgast kapitali koguda — oi, see nõudis kannatust, enesesalgamist, enesepitsitamist, kõige pealt aga aega, palju aega! Teine suur takistus kaswas selleaegsetest oludest wälja. Zunftid ei tahtnud „eestlast“ meistriks teha. Peeti wanast põhjusmõttest kinni, mille järele „mittesakslastele“ (Undeutsche) teed meistri-auu juurde ei awatud. Ehk olgu siis, et säherdune sell mõne meistriga kogemata sugulaseks saanud — mida just sagedaste ette ei tulnud —, wõi et ta Saksa meistri tütre naiseks kosis, mida weel harwemine juhtus… Ja Mathiase endine talupoja-seisus oli linnas kõigile nii tuttaw. Selliks kõlbas ta, osawaid ja usinaid töölisi oli meistri isandatel waja, aga meistriks mitte — seks oli ta alatu minewik liig wähe peidetud ja unustatud.

Seal pakuti Mathiasele korraga ootamata poolt awitawat kätt. Talle pisteti nõiapulk pihku, millega ta kiwid oma tee pealt waewata wõis kõrwale weeretada. Lage rada paistis talle korraga silma — lage nimelt esimese waatamise järele.

Mathias hakkas tähele panema, et meister Wittelbachi noorem tütar tema peale pilguga waatas, mida waewalt wõeriti wõis mõista.

Mamsel Bertha pidas imelikul wiisil ikka weel neiupõlwe, ehk ta aastate poolest küll juba seal seisis, kus jõuka, lugupeetud kodaniku warapärija seista ei tohiks, kui ta mitte puruwigane pole. Ja mamsel Bertha polnud mitte ainult terwe tüdruk, mitte ainult korralikult kaswatatud ja „koduste wooruste“ poolest iga teise kodaniku-tütre wääriline, waid teda ei wõinud ka keegi jumetakski nimetada, kui tal ka silmatorkaw iludus puudus.