Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/8

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

7

Seega pole aga wäike Mait, kelle hinges ainelised himud ärganud, weel mitte waigistatud. Ta otsib isa üles.

„Isa ae, kas Maidu on paruni poeg?“

„Mis siis?“

See waimukas wastu-küsimus tuleb laisalt pika, kondise mehe suust, kes toa taga muru peal kõhuli pühapäewa peab. Tal on rõugearmiline nägu, suur tönts nina ja helehallid unised silmad. Oma laia suu hoiab ta weidi lahti; paksude kahwatanud huulte tagant paistawad suured, helewalged hambad wälja.

Wäike Mait kükitab tema juurde rohu peale ja räägib pool sosistades, kus juures ta kartlikult toa poole waatab:

„Ema ütleb, et Maidu ei ole paruni poeg, aga Matsi Priidu ja Silmu Mikk ja Uuetoa Mari ja Purika poiss ütlewad kõik, et Maidul on papa.“

„Kuula nüüd külarahwa lora!“

„Aga — aga — “ kogeleb wäike mees, ja ta suukese ümber tuksub ärewus — „aga tuuleweski ja soapad ja — ja — —“

„Mis soapad ja tuuleweski?“

„Mis parun Maidule luband anda“…

Konna Jaak püüab oma kiwikõwa, kinnise peaga mõtelda. Ta püüab aru saada, mis lapse jutt tähendab. Mõtlemine ja arusaamine pole aga Konna Jaagul kerge. Ta wahib oma uniste silmadega poisi otsa, siis halli õhu sisse, ja waikib. Poisi terane pea haudub aga selle aja sees wäikese diplomatlise wale wälja.

„Parun käskind Maidut oma juure tulla,“ ütleb ta, „kohe ruttu oma juure tulla, ja siis annab ta Maidule tuuleweski, see käib ja jahwatab jahu, ja uued püksid, ilusad triibulised, ja seartega soapad — nii pikad seared… Ja sina pead kohe hobuse ette panema.“