Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/79

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

78

Ta kuulutas Mathias Lutz’ile, auuwäärt meistri Georg Wittelbachi õpipoisile, et ülikiidetud tisleri-amet tema sellitööd proowinud ning otsusele jõudnud, teda õpipoisina wälja kirjutada ja sellina priiks öelda. Senine õpipoiss Mathias Lutz ärgu mõtelgu aga sellepärast weel, et tema sellitükk auulise ameti poolt ainult kiitust leidnud, et see ilma wigadeta on. Ei poolegi. Sel tööl olewat nii mõnigi wiga külles. Nende wigade eest pidada noor sell ameti-seadust ja wana pruuki mööda trahwi maksma. Ja nüüd luges ta mitu wiga Mati laeka külles üles ja määras igaühe eest trahwi suuruse ära.

Walus arwustus ei suutnud aga Mati meelt maha rõhuda: ta teadis, ka see oli ainult pruuk ja kombe. Nõnda arwustati iga sellitükki. Sel wälisel kujul sunniti noort selli ainult ameti kahte laekasse andeid ohwerdama: ameti üleüldisesse ja ameti waeste-laekasse.

Mati tõmmas sedamaid punga taskust ja maksis trahwid eltermanni määrust mööda ära. Summad polnud ka suured: enamiste alla rubla.

Kui temale seepeale ta sellikiri ette loetud ja ära antud, sirutati talle käed wastu ja soowiti talle õnne. Sedamaid oli üks wahesein langenud, sest talle öeldi nüüd „sina“ asemel „Teie“ ja pandi ta ametilaua ette istuma. Õpipoisist oli sell saanud — poolest inimesest kolmweerand inimest, sest täiewäärtusline isik wõis siin ringis ainult meister olla.

Nüüd algas meistrite pidulik wõerustamine uue selli poolt peale.

See tõi weini, kookisid, puuwilja, sigarid sisse. Wein walati suure wana-aegse kannu sisse, mida mitmesugused kingitud mälestuse-asjakesed ehtisiwad, nagu ka laua peal seiswat laegast, mille kaas praegu kinni löödi, sest koosoleku ametlik osa oli lõpnud.