Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/73

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

72

Mati enese palwe peale ja tema silmapaistwa ande tõttu oli teda töökojas peenemate nikerduse-tööde peale pandud. Siin jõudis ta weel rutemine edasi kui keele- ja raamatu-tarkuses. Wanema õpipoisina tegi ta juba töösid, mis igale wilunud sellile auu oleksiwad toonud. Ta oli wäsimata uute mudelile otsimises ning kokkuseadmises ja mõtles neid iseseiswalt wäljagi — lugu, mis Oskar Brandti mitte wähe ei pahandanud, mis aga meistrile seda enam meeldis. Kuna wana-sell „ninatarga külapoisi“ ettepanekutest ja plaanidest nii mõnegi ära laitis, tagasi lükkas wõi meelega ära unustas, wõttis meister Wittelbach nii mõnegi, mis temale kätte puutus, tarwitusele ja jagas tegijale teenitud kiitust. Ta tunnistas heameelega kõigile, et katse, mida ta külapoisiga teinud, kõige paremine korda läinud. Mati oli oma „proowi-aja“ hiilgawalt läbi teinud ja õpiaja hea lõpp polnud ka enam kaugel.

Juba hakkas Mati oma „sellitükist“ und nägema. See pidi ilus saama — seda wõttis ta enesele waimustuse ja auu-ahnusega ette. Oodatud proowitöö tuligi kuuendama õpiaasta wiimasel poolel. Temale tehti auuwäärt tisleriameti poolt ülesandeks, ühte ilulaegast ehitada, mille juures ja külles tisleri-ametis ettetulewad tähtsamad nikerduse-algkujud heal kokkukõlal ühendatud oleksiwad. Ülesanne polnud kerge, aga seeüle Mati just rõemustas. Nüüd wõis ta ometi näidata, mis tal peas ja sõrmedes oli ja mida ta ligi kuus aastat õppinud. Nüüd wõis ta lõwipäid ja kalasabasid ja hirwitawaid sarwikuid kentsakate kaswude ja lehtede wahel luua —weel ilusamaid, laadirikkamaid ja peenemaid, kui need, mis X. herra kappi ja lauda ehtisiwad. Rõemlise ärewusega ja kunstniku õhinaga asus ta oma proowitöö kallale.

Waheajal oli hea meister ühe asja peale mõelnud, mis Matil enesel üsna meelest läinud. Wiimane oli küll