Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/71

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

70

Meistri enesega sai õpipoiss Mathias Lutz kõige paremine läbi. See mees pani tema töö- ja õpihimu, ta auusust, wiisakat olekut ja hiljematel aastatel ta häid andeid kõige terasemalt tähele — terasemalt wähemast, kui wanem sell Oskar Brandt, töökoja juhataja ja meistri asemik. See oli wa’ kõrk, turtsakas ja salaline sakslane, kes iga õpipoisi elu kibedaks tegi, iseäranis aga Matil, sel „talupoja-logardil,“ nagu ta teda nimetas. See mees näis igaühe peale kade olewat, kelle peal meistri silm wähe lahkemalt wiibis; ta pidas ennast äri hingeks ja ülewalpidajaks ning arwas siis üksnes endal õiguse olewat, meistri poolt kiidusõnu omandada ja tema usaldust ära teenida. Sellide seas oli Brandtil wähe sõpru, õpipoisid aga pidasiwad teda kõik oma weriwaenlaseks. Tal oli iseäraline osawus, töötellijatega peenelt ümber käia ja nendega kaupa sobitada; sellepärast seisis ta meistri juures lugupidamises, kui Wittelbach teda ka wahest isiklikult ei armastanud.

Mati õpipoisi-põlwe raskusi aitas ka meistri tütarde lahkus tema wastu kergendada. Mõlemad noored neiud — üks kaheksateistkümmend, teine kakskümmend aastat wana — leidsiwad papa uue õpipoisi ilusa poisi olewat. See on naisterahwaste juures alati heaks soowituseks. Kui Mati talupoja-riides ja pastlates, juuksed pikad ja nägu päewatanud, teatawal hommikul nende ees seisnud, oliwad neiud ainult tema sirget, tugewat kuju ja ta terast olekut tähele pannud. Nüüd aga, kus ta oma terwe wälimuse poolest moodsamaks saanud, kus ta pühapäewiti paremas riides, pügatud ja soetud peaga ning walgeks ja õrnaks muutunud näoga neile silma puutus — nüüd oli mamslite ühine otsus see, et Mati nägus poiss on ja kenaks meheks tõotab saada. Nad leidsiwad tema näost „peeneid, uhkeid, ligitõmbawaid joonesid,“ ta silmast midagi