64
„Missuguse töö oled sa siis juba ära teinud?“ küsis meister.
Ja Mait wastas punastades:
„Ma tegin tuuleweski, mille eest üks parun kolmkümmendwiis rubla maksis.“
„Soo!“ hüüdis meister weidi pilkawalt. „Kahju, et ma seda kallist weskit näha ei saa. Ma arwan aga, et mina tema eest mitte nii palju poleks maksnud, kui mõni hull ja rikas parun. Aga õpipoisiks ei wõi ma sind siiski mitte wõtta. Mul läheks küll ühte õpipoissi weel waja, aga selleks tahan ma kedagi bürgeri-poega wõtta. Seda ma olen siiamaani ikka teinud.“
Maidu näost hakkas ikka suurem kurbtus paistma. Ka see meister, kelle mõnus, lahke olek poisile nii wäga meeldis, ei tahtnud teda wastu wõtta!
„Meistri isand, wõtke mind mõneks ajaks proowigi peale,“ palus ta. „Ma tahan nii wiks õppija olla, nagu Teil kedagi enne põle old! Saksa keelt hakkan teiste käest ja roamatutest kohe õppima! Ma arwan, mis inimene tahab, seda ta ka wõib.“
Poisi alandlik palwe näis meistri mõlemaid tütrid liigutawat. Nad silmitsesiwad ta pikka, sirget kaswu, ta ligitõmbawat, jumekat nägu, ning wanem „mamsel“ ütles papale:
„Sa wõiksid ta küllalt proowi peale wõtta. Ta on terane ja tugew poiss, kes tööd ei näita põlgawat. Ei saa ta edasi, — noh, siis wõiksid ta jälle minna lasta.“
Meister hakkas isegi juba aru pidama. Ta ei wõinud salata — poiss meeldis ka temale. Maidu näos, heales ja terwes olekus oli midagi, mis usaldust äratas, sõprust sünnitas.
