61
kaitsemüürid üles ümarikkude tornide, laskmise-aukude ja rõdudega. Siis tuli raske, wõlwitud wäraw, mis, kui wankrid läbi sõitsiwad, tumedalt kõmises.
Warsti jõudis Mait Wiru uulitsasse, ja oli seega linna ja kindluse sees. Tumedad, tõsised majad määratu kõrgete teliskiwist tornkatustega, raskete nikerdatud wibuustega wõlwitud awandustes, neljanurgeliste luukidega terwel esisel ja päratu suurte eeskodadega, mille aknatel raudsed trellid ees. Elukorterite aknad oliwad sel ajal harwaste uulitsa poole; majade eesmine müür oma luugiridadega tuletas enam aitasid kui elumajasid meelde, seda enam, et pööningu-luukidest raudsed winna-konksud alla rippusiwad, nagu kauba-aitadel kunagi. Endised tallinnlased pidasiwad ilusamaks, eluruumide aknaid hoowi poole ehitada; ainult kaupluste aknad, needki wäiksed ja kitsaruudulised, ilustasiwad uulitsa poolt mõnede majade eesmüüri.
Üks neist meistritest, kelle nime Mait teadis, asus Wene uulitsal, teine Niguliste uulitsal. Paraku koputas poiss asjata nende ukse pihta. Ühel ei olnud õpipoissi tarwis, teine ütles Maidu liig wana olewat. Noormees leidis juhatamise järele ka weel kolmandama meistri. Aga see oli umbsakslane ja laskis Maidule wastata, Eesti talupojast ei wõida ometi Saksa käsitöölist saada — kas poiss hull olewat!
Asjata wantsimise järele pidi Mait esimesel õhtul kurwalt öömajale minema: teda ei tahetud, ta ei kõlwanud siiski mitte „meistripoisiks“, hoolimata ta tööhimust ja käteosawusest!
Kuid järgmisel hommikul läks ta uueste teele. Tisleri-meistrid pidi ju Tallinnas rohkem olema kui kolm! Ja tõeste leidis ta weel ühe — pealegi kõige tähtsama ja suurema terwes linnas. See oli meister Wittelbach Rataskaewu uulitsal, kes paljude sellide ja õpipoistega töötas.
