50
„Sinu rumalat juttu ei usuks keegi ja mina ei kardaks seda. Aga mul on sinust enesest hale meel. Ma näen, sinul on näppudes osawust ja terane mõistus peas. Ma olen nüüd järele mõtelnud, ja tahan sind aidata…“
Tuba Maidu ümber hakkas tantsima. Ta kõrwad helisewad. Paruni heal oli muusikaks muutunud.
„Ma tahan sinu herrale kirjutada, et ta sind linna laseb meistri juure minna. Ka ostan ma sinu weski kõrge hinna eest ära. Selle rahaga wõid sa ennast linnas aidata. Aga sa pead mulle midagi tõotama…“
Mait oli walmis oma hinge õnnistust, oma poolt elu ära tõotama.
„Sa ei tohi minu maa peal ega terwel teel poolt sõna oma rumalast lorist jutustada. Kas mõistad?“
Maidu silm hiilgas, ta nägu õhetas. Üheainuma hüppega oli ta paruni juures, asus ta käest kinni ja andis sellele suud.
„Minu suu on kinni,“ sosistas ta; „ennem wõib see sein reakida kui mina!“
Parun tõmmas oma musutatud käe tagasi.
„Hea küll, ma usun sind… Kui keegi küsib, mis sa siin mõisas käisid, siis ütle, et teie saks sind kirjaga saatis. Tõid mulle ka oma weski müüa. Muidu oled wait. Ja lähed siit kohe minema.“
„Aga kirja annab paruni herra mulle kaasa?“
Parun Riesenthal pidi tahtmata naeratama. Sel pojal polnud oma isa wastu mitte just kõige suuremat usaldust!
„Ja, kirja wõid kaasa saada,“ ütles ta. „Oota natuke.“
Ja ta hakkas pikkade sammudega edasi-tagasi sammuma; nähtawalt mõtles ta kirja sisu üle järele. Wiimaks istus laua taha ja hakkas kirjutama.
Mait, kes jälle alandlikult nurgas seisis — wait kui sukk — nägi, kuda parun kirjutas ja ikka jälle maha tõmmas,
