40
ootawat. Tungiwa põnewusega, nagu soldat ülema otsa wahib, wiibis ta silm paruni priske, kõrgi näo peal. Wõi silmitses Mait oma isa, oma õiget isa, keda ta esimest korda elus nägi, nii uuriwalt, nii põnewalt? Tahtis ta tema näost oma saatust wälja mõistatada, mille üle siin sel silmapilgul otsust pidi tehtama? Püüdis ta selle mehe südamesse pilku heita, et teada saada, kas see hea wõi kuri on, kas seal isa-tundmusi peitub, kas seal „risti-inimese weri“ woolab?
„Tule ligemale! — Sa tead ometi, kes ma olen?“
„Ja.“
„Kes siis?“
„R. mõisa parun.“
„Ja nüüd räägi, mis sa minust soowid.“
Parun kõneles järsult, käskiwalt, aga mitte ilma lahkuseta. See kare toon näis tal enam harjunud wiisiks olewat. Ta silm waatas ennem julgustawalt, kui kurjustawalt wõi ähwardawalt poisi peale.
Maidu ärewus näis aga weel nii suur olewat, et ta sõnadega hästi järjele ei saanud. Wõi pidas ta terane pea aru, kuda kõige targemalt ja mõjuwamalt peale hakata? Ta pani kompsu põrandale oma jalgade kõrwale maha, lükkas juukseid tagasi, kohendas oma lõhkist kuube ja heitis kohkunud pilgu oma üleni mudaste jalgade peale, millega ta saksa-toa puhtal põrandal seisis. Siis astus ta, nagu hoogu wõttes, sammu saksa ligemale.
„Ma tulin suure palwega paruni herra jutule,“ algas ta sel tõsisel wana inimese toonil, mille terasemad külalapsed nii waratselt ära õpiwad. „Ma oskan puust kõiksugu asju wälja leigata, teen seda tööd juba lapsest saadik, ja mul oleks tuline himu olema meistri juure õppima minna. Aga wõi saksad talupoega linna lasewad! Neil tööinimesi tarwis. Käisin küll oma herra palwel, nurusin, mis wõisin,
