39
ümber pehmenesiwad. Läbitungiwalt wiibis ta pilk Maidu näo peal. Siis waatas ta äkitselt, nagu oleks tal mingi mõttesäde hingest läbi lennanud, laial silmal oma poja peale ja selle pealt jälle wõera talupoisi otsa.
„Mis su nimi on?“ küsis ta tüki aja pärast järsult.
„Mait Luts.“
„Õige, seda sa ütlesid juba… Kust wallast oled?“
„X. wallast.“
„Mis! X. wallast? Sina oled X. wallast, Harjumaalt?“
„Ja, Harju-Jaani kihelkonnast.“
Parun ajas pea õieli; ta nägu awaldas suurt imestust.
„Nii kaugelt tuled minu juurde!“
„Ja, paruni herra.“
Adalbert won Riesenthal waatas nagu otsides maha, siis pööras ta kanna pealt ringi, ja mõisa poole minekut tehes, ütles ta külapoisile lühidelt:
„Tule minu järele!“
„Kas mina wõin kaasa tulla?“ küsis Gotthard.
„Ei!“ —
Komps ühes käes, kaabu teises — kepi jättis ta maha — nii päterdas Mait waljuste tuksuwal südamel parunile järele, kes pikkade sammudega mõisamaja poole tõttas ja selle otsmisest uksest sisse astus. Silmapilk hiljem oliwad mõlemad kõrges, tõsises ruumis, mille mööblid ja tarberiistad tunnistasiwad, et see mõisaherra töötuba ja kontor on.
Parun Riesenthal wiskas oma niiske wiltkübara nagi otsa, wõttis kirjutuslaua ees suure nahkse leentooli peal istet ja jäi küsiwalt imeliku külalise peale wahtima.
See seisis alandlikult ukse kõrwal nurgas. Kompsu pahema käega wastu rinda hoides, püüdis ta werist paremat kätt selja taha peita. Ta näis herra küsimusi wõi käskusid
