359
Ja ta wajus raske ohkamisega sängi ees seiswa tooli peale ning wõttis haige palawa käe pihku.
„Kust sa seda teada said, Konrad?“
„Sündmusest räägib terwe linn… Sul pole waja ehmatada, sind ei tunne weel keegi—peale minu… Missugune mõte. Mati!“
„Sinu enda mõte, Konrad,“ ütles haige pikkamisi. „Sa ehk mälestad, mis sa hüüdsid, kui ma sulle oma naise kurba lugu jutustasin? Sa hüüdsid: ‚Ma tapaksin ta ära!‘… See oli õige mõte, Konrad, aga õnnetus tahtis, et ma teda teoks ei suutnud teha… Lähemal korral õnnestab see mulle ehk paremine.“
„Lähemal korral, Mati?“
„Ja, lähemal korral,“ hüüdis haige rõhuga, kuna ta palawiku-rahutu silm imeliku läikega sõbra poole pöördus.
Konrad raputas pead.
„Ma arwan, kahest ohwrist oli küllalt,“ ütles ta, „ja isa kaudu on ka poeg karistatud.“
„Mis on wanast herrast kuulda? Kas ta elab?“
„Ta elab.“
„Jumalale tänu! Tema õnnetus tuli kogemata! Oh, et ta elama jääks!… Leena, tule siia! Sa ei tea ju terwest loost weel midagi. Nüüd wõid kuulda saada, et ma oma isa peaaegu oleksin ära tapnud, kuna ma oma wenda tahtsin surmata.“
Niihästi Leena kui ka Huber waatasiwad wõerastades kõneleja otsa. Oma sündimisest polnud Mathias seni weel kumbagile jutustanud. Nüüd kõneles ta neile oma noorpõlwest, oma lapsepõlwisest kannatamisest, oma teekonnast parun Riesenthali juurde ja sellest, kuda ta linna meistri
