Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/357

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

356

peal põlesiwad kaks ahastawat silma, ta otsaesise peal puhkas jääkülm surnukäsi. Sügawast rinnapõhjast tungiw karjatus teretas teda:

„Mati, sa elad!“

Mati imestas selle küsimuse üle esmalt. Miks pidi ta siis surnud olema? Siis korraga wälkus talle öösine juhtumine nagu pimeda katte tagant meelde, ja nüüd pidi ta isegi imestama, et ta weel elas. Ta mälestas, kuis weri oli woolanud, kuidas ta jõud iga sammuga põgenedes nõrkenud. Tal pidi sügaw haaw ihu sees olema. Ta liigutas ennast — ahah, seal ta oligi! Walusat ägamist maha surudes pigistas ta silmad kinni.

„Leena,“ ehmatas ta siis üles, „kas kasisid were kojast ja wälise trepi pealt ära?“

„Ja, Mati.“

„Ja sind ei näinud seejuures keegi?“

„Ei.“

„Ja sa pole minust kellelegi kõnelenud? Mitte appi karjunud?“

„Ei.“

„Ka mitte tohtrit kutsunud?“

„Ei. Ma ei julenud midagi ette wõtta, sest sa rääkisid — politseist…“

Mathias waatas tänuliku pilguga oma mõistliku naise otsa. Sel inimesel näis loomulik anne olewat, iga asja hea poole juhtida.

„Ma tänan sind, Leena, — nii on õige! Waiki ka edespidi igaühe wastu, salga, kui küsitakse, ära lase ühtegi inimest meie korterisse… Minu töö pole weel lõpetatud, — ta läks paraku nurja, nii rumalaste nurja!“

Leena suu ei küsinud midagi, aga ta hirmunud silmad pärisiwad.