Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/342

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

341

Kõige suurem oli Leena kurbtus selle sündmuse üle, kui ta seda ka mehele ei julenud ilmutada. Ja ta kurbtus kaswas weel, kui ta nägi, et Mathiasel uue teenistuse wõtmisega aega küllalt näis olewat, et ta töö wastu nagu kartust ja põlgtust tundis, kuna ta selle asemel ikka sügawamale jooma-elu ja ametita hulkumise sisse sattus.

Neid himusid wõis ta esiotsa orjata, sest tal oli raha. Tema oma ilusat korjandust täiendas meister Wittelbachi sajarublane pulmakingitus, mis suuremalt osalt weel alles oli, kui ta sellesse ka wiimastel nädalatel juba puutunud. Aga kui kauaks wõis see siiski ette lüüa, kui tawaline sissetulek puudus ja õnnetu mees joogilõbude eest igapäew täiel käel wälja andis! Ta läks nüüd, kus ta prii mees oli, sagedaste juba hommikul kõrtsi ja tuli alles öösel wõi järgmisel hommikul tagasi, pidi siis kahekordse majapidamise eest maksma, sest naine kodus tahtis ka süüa saada. Hirmuga waatas Leena sel lool tulewikusse. Kui miski ime läbi parandawat muutust ei tulnud, siis oli hukatus kõige lõpp…

Kauase mõtlemise ja wõitlemise järele jõudis noor naine otsusele, õnnetuma mehe peastmiseks kõik ohwerdada, mis tal weel ohwerdada oli: oma last ja, kui see ei mõju, ka iseennast.

Ta hakkas oma lapsele wanemaid otsima. Ta tahtis teda kõigi õigustega ära anda. Oleks tal rahalist jõudu olnud, ta oleks teda kodust wäljas kaswatada lasknud, et oma ema-õigusi tema kohta alal hoida. Aga tal polnud midagi. Põlgtusega oli ta paruni pakkumised omal ajal tagasi lükanud, kartes, et see patu- ja häbiraha ta pihu ära põletaks, igaweste ta hingerahu rööwiks. Nüüd kahetses ta seda. Ta tundis ära, et selle mehe kohus oleks, oma lapse eest hoolt kanda. Kuid temale praegu weel, teise mehe naisena,