32
wõerale külapoisile uudishimulikult näosse. „Miks sa ei wõi seda teistele öelda? On see mõni sala-asi?“
„Ja.“
„Aga mina olen noorherra, paruni herra poeg — mulle wõid ikka öelda.“
„Ei wõi.“
Noormees, kes ennast paruni herra pojaks tunnistanud, ajas silmad suureks. Ta uudishimu muutus imestuseks.
„Sa ei wõi?… Kes sa siis oled?“
„Mait Luts.“
„Kas meie wallast?“
„Ei.“
„Kust siis?“
„X. wallast.“
„Kus see on?“
Mait nimetas Harju-Jaani kihelkonda.
„Aa, ma tean,“ ütles noor parun. „See on ju wäga kaugel!… Kes sind siia saatis?“
„Ei keegi. Ma tulin ise.“
„Ja sa ei ütle mulle, mis asja pärast?“
„Ei.“
„Aga mina käsin sind öelda, ja kui mina käsin, siis sa pead ütlema!“
„Ei ma ütle.“
Noor parun wangutas kaswawa ärewusega lühikest hõbenupuga koerapiitsa, mida ta käes hoidis. Ta näis aru pidawat, mis selle wastase talujörnikuga peale hakata, kes saksa käsule julgeb wastu panna. Kuna ta pikka, tugewat poissi, kelle jumekas, ühtlane nägu ta tähelpanemist äratas, pealaest jalatallani wihase pilguga mõetis, jäi ta silm korraga kompsu peale peatama, mida Mait kaenla all kandis ja nagu warjata püüdis.
