321
Lutz nõksatas tagasi, nagu oleks talle näosse sülitatud. Selsamal silmapilgul wälkus ta peast mõte läbi: äraandja seisab sinu ees!… Sest kuis teadis see inimene, mida teised mitte ei teadnud?… Ja ta oli õnnetuma mehe ainus waenlane! Ta ootas teda siin, et talle oma kihwti näosse pilduda.
Mathias astus temast sõnalausumata mööda.
Talle käis lühike, teraw naermine nagu piitsahoop järele…
Waewalt oli Lutz oma korterisse astunud, kui Konrad Huber ilmus.
Ta nägu oli tõsine, peaaegu waenlik. Sisse astudes lõi ta silmad kohe wahe-ukse poole. See oli kinni. Tummalt pani ta Mathiasele praegu mahawõetud mütsi jälle pähe, hakkas ta käe alt kinni ja wiis ta uksest wälja.
„Meie sööme mujal… Sa pead oma südant kergendama… Ma tean juba —“
„Sina tead?“
„Ja. Minut aega juba.“
„Kellega sa rääkisid?“
„Sellega, kes sulle praegu õnne soowis. Ta tuli mulle wastu ja käskis mind sedasama teha. Ei puudunud palju, ja ma oleksin ta ära kägistanud… Ma andsin talle wastuse, nii et ta teist enam ootama ei jäänud.“
Nad sammusiwad waikides härberi poole. Õnneks leidsiwad nad wäikese, kitsa kambrikese, kus nad kahekesi juttu puhudes nii mõnegi õhtu ära wiitnud, tühja olewat. Kewadese aja ja ilusa ilma pärast oli külaliste arw härberis üleüldse wähene.
Konrad tellis süüa ja juua.
Kui ta ukse tooja järel lukku pannud, jäi ta kaastundlikult tunnistades ja ühtlasi küsides sõbra otsa wahtima.
