Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/320

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

319

datud põhjustega kinnitada. Ta ei tahtnud kõikuda ega wankuda — ta sidus ennast mitmekordse wandega. —

Kell oli kuus hommikul, kui waheuks argselt lahti läks ja Leena halatsemise-wäärt wari nähtawale tuli. Nagu Mathiaski, nii polnud ka tema sel ööl riietest wälja ega silma kinni saanud. Ta lubja-walgest, kitsaks kõdunenud näost waatasiwad kaks suurt, pealuu sisse taganenud silma ilmkirjeldamata pilguga mehe peale.

Need silmad ootasiwad tema otsust.

Nad ootasiwad surma-otsust.

Tummalt, alandlikult, kurjategija wiimase, pika wõitluse järele omandatud rahuga seisis süüdlane oma kohtumõistja ees.

Kohtumõistja aga — waikis. Ta waatas süüdlase peale, luges tema näost ta terwet wiletsust, ja ei leidnud sõnu oma otsust mõista… Ta ei leidnud seks julgust…

Surnuid ei mõisteta surmanuhtlusele. Kui ta kord kosub, siis… Ta oli seni sinu naine. Sa ei wõi teda üle öö uulitsale wisata… Ta oli seni sinu kallim warandus. Sa wõi üle öö tema mälestust kustutada. Edespidi, kui tuha all enam midagi ei õhku. Kui su süda tühi ja külm ja tardunud on…

„Ma kõnelen sinuga teine kord.“

See on kõik, mis ta kohtu-otsusest järele jääb.

Ja tummalt, alandlikult pöörab kaebealune tagasi, nagu ta ilmunud. Talle on armu-aega kingitud…

Mathias Lutz läheb hommikul kodust wälja, aga töösse ei lähe ta mitte. Seks pole tal jõudu ega julgust. Ta kardab inimesi. Missuguse silmaga peab ta neile otsa waatama! Wõib olla, et mõni tema häbist juba teab! Wõib olla, et mõni temalt küsima hakkab…

See on esimene päew, et Mathias Lutz ametist ära