Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/314

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

313

et mu wastupanek kõikumata on. Ma ei tundnud oma nõrkust. Kui ma sinu nii hingeni kurwa, nii maharõhutud nägin olewat, ei suutnud ma ennast enam talitseda, kaastundmus ja enesearmastus oliwad mu mõistusest wägewamad, — ma unustasin oma süü ja tegin uue kuritöö ära…“

„Miks sa mulle kõik üles ei tunnistanud, Leena?“ tuli karmilt pealtkuulaja suust. „Kõige hiljem oleksid sa seda enne laulatust pidanud tegema. Ma oleksin sulle andeks andnud…“

„See nõuu oli mul sada korda, aga sõna ei tulnud mul kurgust. Mõte, et sa mind põlgama hakkaksid, et sa mind täieste ei usuks ega usaldaks, et ma su silmas alaneksin ja langeksin, et ma ainult häbiga sulle näosse peaksin waatama — see sulgus mu suud mõrsja-põlwes. Ma lootsin esiotsa pool-ebausklikult, et mu süü kogemata saladuseks jääb. Hiljem, kui ma oma olekust aru sain, tükkis hirmus ahastus mulle peale, ja jälle lähenesin ma sulle enam kui ükskord raudse otsusega, oma saladust ilmutada. Asjata! Mul puudus julgus, sulle niisugust walu ja omale niisugust häbi teha. Mu nõrkus sai mu kiusajaks ja ütles mulle: Teie õnn saab muidugi üürike olema — mispärast seda siis enneaegu lühendama hakata! Ots on ju käes, kui ta sinu süüd oma silmaga märkab. Tahab ta sulle andeks anda — seda parem… Weel päew enne laulatust tahtsin ma tunnistada. Mul oli kiri mitmendat päewa walmis. Ta jäi ära saatmata. Weel tund aega enne kirikusse-minekut pidasin ma endaga meeleheitlikku wõitlust. Mu otsus kadus tuulde, kui ma sinu õnnest ja rõemust läikiwaid silmi nägin. Mui polnud julgust, sulle nuga rindu pista…

„Hea õnn ja kawalus aitasiwad mind pärast kui enne. Sa olid eluga wilumata inimene, sa usaldasid mind pimesi, sa ei märganud midagi. Ma õppisin kawalaks oma saladust