312
ja mõistust, et ma temalt priiuse-kirja ära wõtsin ja warjule wiisin — siis olin kadunud…“
Mathias Lutz tõusis istmelt üles. Nägu, mis õnnetuma naise peale maha waatus, oli surnu nägu. Ainult silmad, mille ääred weripunaseks tõmmanud, awaldasiwad elu. Kes selle mehe pilku praegu oleks näinud, oleks wärisedes kõrwale astunud. Selles pilgus jänunes, nälgis, waritses saaki werehimuline murdja…
Ainust sõna ei tulnud Mathiasel suust. Ta wajus jälle tooli peale tagasi, nagu tahaks ta edasi kuulatada.
„Ta elas weel nädala-päewad meil,“ lisas Leena nõrgalt juurde. „Warsti peale seda, kui ta lahkunud, sain ma politseist kohtuliku elamise-tunnistuse kätte, ilma et ma tema kirja kuskil oleksin ette näidanud. Ma arwan, see tunnistus oli muidugi tulekul, tema teadis seda, mina aga mitte. Minu ohwer oli asjata olnud. Ta oli mind petnud…
„Siis tuli sinu teine kiri, Mati. Sa tunnistasid mulle oma tundmusi, soowisid minu kätt; ma nägin, et sa oma endise ühenduse lõpetanud. Kuis oskan ma öelda, mis mu süda nüüd tundis! Ma olin mitu päewa peaaegu nõrgameelne, mu peas liikus mõte, kätt enese elu külge panna… Kestis kaua, enne kui ma sulle wastust suutsin kirjutada. Sa tead, mis ma sulle wastasin. Oh, et sa sellega rahule oleksid jäänud!…
„Mul oli kindel nõuu, sinu soowile järelandmatult wastu panna. Ma ei olnud enam wäärt, et sa minu peale waataksid. Ma ei wõinud ega tohtinud sinu usaldust kurjaste tarwitada… Seal tuli sinu kolmas kiri. Sa soowisid minuga kokku saada. Terwe päewa ja öö wõitlesin enesega, kas sinu kutset täita wõi mitte. Minu igatsus, sind näha saada, wõitis. Ma trööstisin ja julgustasin ennast sellega,
