301
wad, kuda ta ninasõõrmed tuksuma hakkasiwad, niipea kui ta kõrw Riesenthali nime kuulnud…
„Esimesest tunnist saadik kipitses mul sala rahutus südames,“ kõneles Leena edasi. „Ma lugesin selle inimese silmast midagi, mis mu juba siis, kui ma temaga maal ta mõisas kokku puutusin, kartuse pärast wärisema pani. Aga ta oli minu wastu wäga tagasihoidlik, wäga wiisakas, rääkis, et ta peigmees olewat, paari nädala pärast abielusse heitwat, ja näitas mulle oma kihlasõrmust. See wältas nõnda mitu päewa, ja ma jäin juba üsna rahuliseks. Ta oli kodust palju ära, jõi meil ainult hommikust kohwi ja tuli enamiste õhtu hilja koju — sagedaste rõemsal weinitujul.
„Ühel hommikul tegi ta minu priikslaskmisest juttu. Ma tänasin teda tema lahkuse eest. Tema aga wastas naerdes:
„Ära liig wara täna, kulla laps, wõib olla, et ma asja weel ümber mõtlen ja sulle seda tunnistust ei anna: mul on nimelt hirmus kahju nii kena ja wiksi tüdrukut wallast wälja lasta…“
„Aga paruni herra on ja kindlaste tõotanud mulle tunnistust anda,“ tähendasin mina ehmatades.
„No ja, inimene tõotab haleda südamega paljugi, millest tal pärast kahju on,“ wastas tema ühtelugu naeratades.
„Ma ei teadnud, mis ma sellest pidin arwama. Heitis ta minuga ainult nalja, tahtis mind palja üleannetuse pärast hirmutada, wõi peitis ta oma hirwitamise taga tõeste kurja nõuu? Ma otsustasin julge olla ja ta sõnu ainult nokkimiseks pidada…
„Ma wõin ju arwata, et paruni herral ja terwel wallal oma wiksimast tüdrukust kahju on,“ naljatasin ma wastu,
