287
dustes asjades ning teatus, et ta paarkümmend rubla oma kasurahast kaasa oli wõtnud.
Lutz ei teadnud naise äkilise ärareisimise üle suurt imestada wõi wõerastada. Wõis ju olla, et küüdimehele iga minut mingil põhjusel kallis olnud. Et Leenale ema saatus südamesse läks, oli üsna loomulik, sest minewik nende wahel oli unustatud ja Leenal oli hea ja õrn süda.
Nukralt hakkas ajutine lesk oma päewi ja õhtuid mööda saatma. Igawus ja igatsus tikkusiwad talle warsti kallale. Toad oliwad nii tühjad. Paaril õhtul kutsus ta juba Huberi omale seltsiks, nii harinemata oli talle kodune üksi-olek. Lõunat käis ta härberis söömas, õhtusöögi walmistas ta enesele ajawiiteks ise; üks kui teine ei tahtnud talle hästi maitsta. Ta trööstis ennast üksnes mõttega, et see „näljaaeg“ warsti mööda jõuab, ning õhinaga ootas ta noorikult kirja, et teada saada, millal see tagasi pöörab.
Aga nädal läks mööda, ilma et mingit teatust oleks tulnud. Kui post ka mõnel järgmisel päewal kirja ei toonud, asus kipitaw rahutus noore naisemehe rinda. Seal tuli ühel päewal kiri, aga mitte Leena käest ja ka mitte maalt.
Paberilehe peale, mille Mathias Lutz ümbriku seest wälja kiskus, oli tundmata käsi suurte, jämedate tähtedega ainult järgmised read kirjutanud:
„Auulik herra Lutz! Kui Teie oma noore, ilusa abikaasa järele peaksite igatsema, siis wõite teda kerge waewaga leida. Ta pole mitte maale läinud, waid elab Sauna uul. nr. 17, emand Brinki juures. Õnnelikku jällenägemist temaga ja weel suuremat iseäralist rõemu, mis Teid ootab, soowib Teile õiglasest südamest keegi |
