282
Mathiase wend ja õde oliwad häbelikud, kohmetanud külainimesed, kes wagusi nurgas istusiwad ja nagu mõne suure saksa ees ära punastasiwad, kui nende wanem wend nendega mõne sõna wahetas. —
Waheajal kaswas pidutuju noorte inimeste seas ühtelugu. Hoolimata kitsast ruumist katsuti tantsidagi. Muusika eest kandis üks Wittelbachi sell, osaw lõõtsapilli-tõmmaja, tüdimata hoolt. Kui meister Wittelbach Oskar Brandtiga — ka see herra auustas ametiwenna pidu lahke osawõtmisega, ja pealegi wäga heal tujul! — kui need mõlemad herrad kella kaheteistkümne eel, pärast õhtusööki, koju läinud, alustasiwad Wittelbachi sellid sellide wiisil suurt purjutamist. Nende seas oli paar kuulsat trimpajat. Aga mitte need ei olnud seekord ninamehed ja õhutajad, waid Konrad Huber, see muidu nii kaine mees, keda joojad härberis „wesiprussakaks“ sõimasiwad.
Huber oli nimelt sõbra õnne üle määratu heas tujus. Oli ju tema seda õnne osalt aidanud sepitseda. Niisugune lõbus tuju on aga liia joomise ema. Kui Huber küllalt naernud, naljatanud, tantsinud, laulnud, otsis ta rõemukarikasse midagi, mis lõbu-tundmusi mitmekordselt kaswataks, ja seks oli alkohol kahtlemata kohane.
Ka peigmeest sunniti nüüd algawast märjast pidust osa wõtma — teda just nimelt. Sest mis peigmees see on, kellel pulma-õhtul midagi peas pole! See oli üleüldine arwamine sellide seas. Ja Mathias Lutz ei pannud ka palju wastagi. Ta oli ja nii õnnelik mees! Ja miks ei pidanud ta oma õnnetundmusi ka weidi kaswatama, kergitama, erutatud meeli klaasist tulewale luulewõimule weel rohkem awama? Peigmees jõi kaasa, jõi tubliste kaasa. Et tal nooriku poolt nurinat poleks karta, selle eest kandsiwad Huber ja teised sellid hoolt. Nad paniwad noore emanda abi-
