Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/28

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

27

Ja niisugune wägew mees on sinu isa. Sa oleksid ju rumal poiss, kui sa tema palwele ei läheks! Ja sa ei nõua temalt ju kuigi palju. Sa ei küsi omale mõnda mõisa, talu ega weskit, mitte kopikat rahagi; sa palud ainult, et ta oma poja X. herra maa küllest lahti wõtaks ja linna meistri juurde laseks minna. X. herral on rahwast küllalt — üks Mait ees wõi taga! Tema põllud ei jää sellepärast kündmata, ta hein mitte tegemata, ta sõnnik mitte wedamata.

Aga kui parun küsib, kas sa ka kapimeistriks kõlbad? Oled ju rumal külapoiss, näpud töntsid, käed kanged. Mis sa siis wastad?

Siis wõtad tuuleweski koti seest wälja, paned paruni ette ja ütled: „Nikerdatud kappi lõwipeadega ja kalasabadega pole ma küll weel teinud, aga siin on tuleweski, mille sees ükski ratas ei puudu ja kus mölder ja poiss käsi liigutawad nagu elawad inimesed.“

Las’ ta siis mu weskit waadata! Saksa-kapp ta ei ole, aga tehku teised külapoisid niisugune järele! Ega kapitegijagi taewast kuku! Kui ma mõne aasta õpin, nikerdan terwe mõisa kujudega wälja! Lastagu mind aga õppida!

Kui siis parunil wähegi isa-armastust, kui tal ristiinimese werd südames on, siis wastab ta mulle: „Mait, mu poeg, ma tahan sind aidata! Ma näen, sa kõlbad meistri juurde. Ma tahan sinu herrale kirjutada, et ta sind linna laseks minna.“

Asi nudi! Wõid hüpates koju tagasi minna…

Säherduste lokkawate lootustega oli „paruni poeg“ teele läinud. Aga inimesele, kes kõige kõrgemat ja kallimat ihkab, mis tal ihata on, kipuwad tahtmata kartuse-pitsitused kallale, hoolimata kõige kindlamatest lootustest. Mait ei teadnud küll, kust ja missugused hädaohud ta ettewõtet wõiksiwad ähwardada, aga ta süda lõi siiski wahel kipitama.