270
ja soowisin rohkem. Selle sõprusega jään mina nälga… Leena, keda Teie armastate? Kellega olete wiimasel ajal tuttawaks saanud?“
Noor neiu raputas ruttu pead.
„Ma pole kellegiga tuttawaks saanud, wähemast mitte inimesega, keda ma armastaksin.“
„On see tõsi?“
„Ja.“
See „ja“ tuli nii kindlalt ja ustawalt Leena huultelt, et Mathiase rind nagu kergendawal ohkamisel tõusis.
„Siis peate mulle seletama, mispärast Teie minuga ei arwa õnnelikuks saawat. Ma usun, et ma mitte kõige pahem mees ei ole. Mul on tugewad käed ja hea terwis. Tige ei ole ma oma teada ka mitte…“
„Aga Teie olete peigmees, herra Lutz, Teie pole enam waba!“
See hüüe wedas Mathiase näost nagu laia walgusekiire üle.
„Kas see Teie ainus põhjus on?“ küsis ta rõemliku põnewusega. „Teie ei tea weel, et ma mitte enam peigmees ei ole? Ei, Leena, ma olen waba, täieste waba. See asi on ammugi lõpetatud.“
Leena raputas pead.
„Seda ei suuda mina uskuda. Pruudi ja peigmehe wahel wõib nägelusi ette tulla, aga see ei aja neid weel mitte igawaseks lahku. Kumb neist suudaks teist õnnetumaks teha? Mamsel Wittelbach armastab Teid, isand Lutz, ta armastab Teid kõigest hingest, ma tean seda — ma olen seda ise näinud…“
„Aga nüüd mitte enam — nüüd wihkab ta mind, ja seda pole Teie mitte näinud,“ wastas noormees tumeda näoga.
