Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/269

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

268

teisele kaldale jõudnud, jõe äärest wäiksema lootsiku wälja ning muretses trahterist söödawat ja joodawat teemoona kaasa. Kuna neiu tüüri juures istet wõttis, pani noormees aerud tugewatel löökidel tegewusesse, ning ruttu liikus kerge wene wastu jõge üles Kose metsatukkade poole.

Oli soe ja selge septembri-ilm. Weidi kollaka, wiiliti langewa, wäsinud paistega suudles päike rohekalt wirwendawat merd, mustjas-halli jõepeeglit ja wäikeste were ning roosteplekkidega tähnitud metsa mõlematel kallastel. Õhk oli uduta, tolmuta, taewa-serwani nii läbipaistew, et kõige kaugemad kujud ja kogud tugewate joontega nähtawaks saiwad; Pirita kõdunewate kloostriwaremete külles wõis peaaegu üksikuid kiwa lugeda ja Kose mõisake wahtis puude wahelt nagu käega katsutawa pildi pealt alla jõkke. Mida kaugemale lootsik jõudis, seda kõrgemaks ja kenamaks läksiwad metsaga kaetud kaldad, seda rahutumaks ka jõe wool kiwidega palistatud sängis.

Mõlemad sõitjad waikisiwad. Nende senine kerge jutt oli nagu magama uinunud, nende näod tõsiseks löönud. Nad waatasiwad ringi, nende pilgud riiwasiwad üksteise nägusid, aga mõlemad oliwad sedawõrt mõttes, et wajadus kõnelemise järele tuntawaks ei saanud. Nende suusid sulgus teadmine, et tulekul oli, mis tulema pidi, ja nad walmistasiwad endid selle wastu ette.

Mida enam kohmetuse-kammits nende ümber lõdwenes, seda wabamalt ja seda kauemine hakkas nende pilk üksteise näo peal wiibima. Mathiase peale tükkis seejuures äkitselt tundmus, mis teda juba kord ennemalt erutanud — siis, kui ta esimest korda selle tütarlapse ees istunud ja tema põgenemise-lugu pealt kuulanud. See wägise üleswoolaw, werd kuumalt jooksma panew tundmus, osalt hingelik, osalt ihulik, pigistas ta südamest ka nüüd sala-hüüde wälja: