266
saama ja, kui sügisene ilm wähegi lubab, jala Kosele rändama.
Noor neiu ei jäänud ilmumata. Mathias tundis ta kogust ja käigust juba kaugelt eemalt ära, ning waljuste tuksuw süda tõusis tal üles kurku.
Noor neiu oli wälimuse poolest ruttu linnaliseks saanud. Ta kandis kübarat, moodi järele seatud juukseid, kindaid ja päewawarju. Ta ei tuletanud mitte enam palju seda tütarlast meelde, kes, rätik peas, Soome kingad jalas, komps käes, ligi kolme kuu eest Lasteaias Mathiase ees seisnud ja meister Wittelbachi juurde teed küsinud. Noormees pidi imeks panema, kui wabalt ja koduselt ta selles uues ehte-kattes liikus. Noorest naisterahwast, kes temale praegu kergel, wäledal sammul lähenes, ei wõinud keegi enam arwata, et ta küla suitsu-hurtsikus lapsepõlwe mööda saatnud ja seni alaliselt maal elanud, waid see oli ilus, peenike neiu paremast seltskonnaliigist, kes talle wäikese käe mustas, kitsas kindas wastu sirutas.
Nad teretasiwad üksteist tummalt, ja et neil mõlematel kuum puna põske tõusis, siis pöörasiwad nad näodki kõrwale. Nad wahetasiwad alles mõne sisuta sõna, kui nad juba paar sada sammu üksteise kõrwal edasi kõndinud walimata sihi poole. Siis aga tuli see elawus nende üle, millega kohmetanud inimesed endid kitsikusest püüawad aidata; nad leidsiwad korraga nii palju jutu-ained, et nad ilma waheta ühe pealt teise peale hüppasiwad, kus juures nad waewakski ei wõtnud, üksteise küsimistest ja wastustest selgeste aru saada. Muidugi kõneldi ainult igapäewastest, pealiskaudsetest asjadest, aga sel toonil, nagu oleks neil kes teab kui suur tähtsus.
Wahel harwa waatasiwad nad kõrwalt üksteise peale, selle eest wõimalikult hoides, et nende waated wastastikku
