260
17.
Mathias Lutzi töö maal wõttis rohkem aega, kui ette oli arwatud. Tal oli esmalt ühes hiljuti walmis saanud uues herraste-majas, Lõuna-Harjumaal, peenemaid ilutöösid teha ning siis kahes naabrimõisas kallid mööblid parandada ja üle poleerida. Hakatusel ülesantud tellimistele lisati aga kõigis kohtades uusi juurde, seda enam, et selli osaw ja maitserikas töö üleüldist kiitust leidis, ja nõnda jõudis Lutz alles poolteise kuu pärast Tallinna tagasi.
Head tuju ja karastatud terwist ei toonud ta maalt mitte kaasa, seda märkas sõber Huber kohe. Mati oli näost kõhnemaks läinud, ta silmade ümber seisiwad tõmmukad warjud ja otsaesist kattis wahete-wahel nagu nägemata pilw. See nähtus pani sõbra wõerastama. Missugune asi wõis talle tuska teha, missugune mure ta südant muljuda? Kahetses ta wahest seda sündmust, mis siin majas kuue nädala eest tema ja meistri tütre wahel olnud?
Huber otsustas omale kohe selgust muretseda. Pika lahusolemise tõttu oli sõber talle weel armsamaks saanud kui seni. Pärast õhtusööki hakkas ta tema käe alt kinni ja wiis ta wälja wärske õhu kätte.
„Sul on midagi pihtida, Mati,“ algas ta.
„Miks sa seda arwad?“
„Sinu looja läinud nägu ilmutab sellesarnast.“
„Sul wõib õigus olla,“ ohkas Lutz. „Mu nägu on sellepärast looja läinud, et kõik muu ka looja on läinud.“
„Kõik muu ka? Seda ma ei mõista. Wõi waewab su hinge, et sa Bertha Wittelbachi looja lasksid minna?“
