Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/257

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

256

otsusele, mida sa praegu kuuled. Kui ma sõnamurdjaks ja äraandjaks olen saanud, siis tuli see sellest, et ma iseennast küllalt ei tundnud. Mis ma armastasin, oli sinu wara, mitte sina ise. Alatu kelm oleksin ma aga just siis, kui ma sind ainult su wara pärast wõtaksin ja sulle siis mehearmastust igapäew ette waletaksin.“

Bertha hakkas naerma. See oli isewärki roostetanud, sapi sisse kastetud naermine, mis kõrwa põletas ja haawas.

„Kui sa juba õiglane tahad olla, siis ole seda wähemalt täieste,“ hüüdis neiu leegitsewal silmal. „Tunnista ometi üles, et sa paljas narts oled meeste seas, et sa kohe meele ja mõistuse kaotad, auu ja häbi unustad, kui sulle keegi naisterahwas wõrgutades wastu naeratab! See wõeras tüdruk täis kawalust ja kiimalust, kes paar nädalat meie katuse all elas, on su pea segamine ajanud, sest et sul nii nõrk ja wäeti loomus on, ja nüüd püüad sa mulle selgeks teha, et su meelemuutus enese-proowimisest on tulnud. Sa ei ole muud, kui selle wiletsa wõrgutaja halatsemise-wäärt ohwer, tema saak!“

Bertha suu äärde oli peenike wiir punakat wahtu korjunud, kuna ta nõnda oma sappi waese patuse peale wälja kallas. Aga just Bertha ülemeelne wiha, mis talle ikka teotawamaid, haawawamaid sõnu suhu pani, aitas Mathiase wastupanekut kinnitada, ta rahu alal hoida. Palju nõrgem oleks ta wististe olnud, kui neiu pisaratega, kurbtuse ja ahastusega ning ärdate palwetega oleks wõidelnud.

„Selle wõera inimese jätame asjast hoopis eemale,“ wastas noormees kindla rõhuga, „sest tema pole omalt poolt minu meele muutmiseks midagi teinud, tal pole kõigest sellest aimugi. Sa wõid julge olla, et meie wahel ainust sõna pole kukkunud, mis kuidagi õrnemate asjade poole oleks sihtinud, et meie wahel praegu weel mingit ühendust pole, ei