252
Mis ta wastu sai sel wahetusel?
Seda ei teadnud ta weel õieti.
Ta wahetas hea õnne peale.
16.
Mathias Lutzi lootus, piinlikku taganemist Berthast kirjalikult toimetada, wõitlust warjatud paigast ja kaugelt eemalt pidada, läks paraku luhta. Päew enne seda, kui ta maale sõitis, ühel pühapäewa-hommikul, sai ta Liisa kaudu mamsel Wittelbachi käest kutse, üles meistri elukorterisse ilmuda. Isand ja emand oliwad kirikusse läinud, tütar aga, ennast peawaluga wabandades, üksina koju jäänud.
Selli südamesse tärkas kohe paha aimdus. Ta oli tänast päewa juba ette kartnud, sest Bertha jäi wiimasel ajal sagedaste kirikusse minemata, et peiuga wanemate äraolekul kokku saada. Pealegi teadis ta seekord, et Mathias homme pikemaks ajaks ära pidi sõitma. Lutz oli just uksest wälja astumas, et kodust eemale põgeneda, kui Liisa oma sala-teatega ta kinni püüdis. Silmapilguks pidas ta nõuu, tüdrukut waletada lasta, et teda kodus pole; aga ta tundis Liisa ees seeüle häbi ning otsustas wastu wõtta, mis saatus määranud.
Mamsel Bertha wõttis teda wõeraste-toas oma nõiduwama naeratamisega wastu. Neiu oli wäga silmapaistwas pühapäewases riide-ehtes, juuksed moodsalt üles tehtud ning nägu, millest silmad haruldase läikega wälja paistsiwad, kergeste puuderdatud. Kes teda nõnda nägi, pidi tunnistama, et Bertha Wittelbach oma wälimuse poolest weel sugugi wiimasesse liiki Tallinna kodaniku-tütarde seas ei jagunenud. Maitserikkamalt riides käia oskas ta kahtlemata, kui nii mitmed teised.
