251
Lutz ja Huber lahkusiwad üsna hilisel tunnil härberist. All eeskojas lugesiwad nad mustade tahwlite pealt tikutule abil meistrite ja sellide nimesid, kellest esimesed töölisi, teised aga tööd otsisiwad. Niisugused kuulutuse-tahwlid, mis sel ajal tööturgu tööandja ja tööwõtja wahel aitasiwad korraldada, rippusiwad igas härberi-eeskojas. Jõudis teisest linnast tulnud sell härberisse, siis pandi ta nimi kohe tahwli peale ja meister, kellel selli waja, wõis seda sealt lugeda; ei leidnud meister omale härberis olewatest sellidest tarwilist töölist, siis kirjutas ta oma nime tahwli peale, ja tööta sell, kes peale seda härberisse tuli, wõis ennast pakkuma minna.
„Ahah, Wittelbach otsib weel kahte selli,“ ütles Huber, kuna ta tiku oma meistri nime peal hoidis. „Selle mehe äri lööb tugewaste õilmele, ja seejuures pole sina, Lutz, mitte süüta. Nadikael oleks ta, kui ta sind kord kuninglikult meeles ei peaks! Ta wõtab ju nüüd sülega sisse, mis ta enne pihuga wõttis… Ptui, kurat, et see kõik kord säärasele libahundile peab saama! Kui ma mitte see narr ei oleks, kes ma olen, ma kisuksin tal saagi weel lõugade wahelt ära…“
Lutz ei lausunud sõnagi.
Tunnistas ta salajas ka ennast narriks? Sülitas ka tema sügawas südame-põhjas sappi, et raswane saak, mis tal juba kõwaste küünte wahel olnud, kawala libahundi lõugade wahele pidi kaduma?
Põhjust oli tal selleks.
Mees, kes praegu härberist wälja astus, oli sinna waranduse maha matnud, mille suurus iga selli-pea kihama pidi ajama. Ja rahaga ühes oli ta maha matnud kõik kuldsed unenäod auust ja kuulsusest ja kergest, lõbusast elust. Mis teda ootas, oli töö, ainult töö, ning hall mure…
