Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/251

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

250

korraga nii imekerge olewat. Kõik, mis seal rõhunud ja pakitsenud ja torkinud, oli kadunud. Nad seltsisiwad wiimaks weel suures toas teiste sellide hulka ning Lutz naeris südamest ühe ja teise hambamehe naljade üle. Niisuguseid hambamehi ja wiguriwäntasid leidus igas härberis. Enamiste oliwad nad kõwad joojad ja elus palju wintsutatud rändajad. Oma naljade ja wigurijuttudega püüdsiwad nad teistelt keelekastet teenida, sest nende eneste taskud oliwad enamiste tühjad.

Suures härberi-toas oli kõiksugu nägusid ja kujusid näha — algupäralisi ja igapäewaseid, meeldiwaid ja mitte-meeldiwaid, kaastundmust äratawaid ja ülbeid tundmusi sünnitawaid. Ruumis, mida ainult paar tumedalt põlewat küünalt walgustasiwad ja mille üle paks, kibe suitsupilw heljus, istusiwad söögi ja joogi, wõi ka tühjade katmata laudade juures kas rändamiselt tulnud reisisellid, kellel riiete asemel paljad nadid seljas ja jalanõuude asemel ainult nende ülemised jätised jalas, wõi kestwas töös olewad korralikud mehed, kelle wälimus teatawal määral peensust ja uhkustki awaldas. Seal oli nälginud, kurnatud nägusid auku wajunud silmadega, sugemata juukstega ja wanunenud habemetega, priskeid poissa punaste põskede ja wiksitud wurrudega. Siin ajas mõni nokastanud suu jämedaid, nilbeid sõnu wälja; seal puhusiwad teised salgakestes tõsist ja mõistlikku juttu. Üks naeris hirnudes, teine wandus, kolmas sumistas tasakeste laulda, neljas haigutas wõi tukkus laua ääres. Riidu ei tulnud palju ette. Kõige toorema hinge külge oli otsuke seda sidet sõlmitud, mida ühtsad tulud inimeste wahele eietawad; kõige pahurama meele peale mõjus ühtsuse- ja ühenduse-aade nagu nägemata wajutis ja tõmmas wennastades kokku sakslase lätlase ja eestlasega, katoliklase protestandiga, riiukuke wagusa rahuarmastajaga. —