Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/25

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

24

Nõnda oli Mait oma esimese sammuga kraawi sattunud. Temale oli selgeks tehtud, missugune hullus wõi — õigemine — missugune jõle kuritöö see on, kui talupoeg jalga mõisa maa küllest lahti tahab tõmmata! Talupoeg oli prii, aga priiusel on palju liikisid. Kõik ei mahu marjamaale, muist jääb ikka karjamaale…

Maidul seisiwad pisarad silmas, aga ta litsus hambad kokku ja ütles: Kui nii ei lähe, siis peab teisiti minema! Kuda? — jah, selle üle oli waja aru pidada. Ettewõttest taganeda — see ei mahtunud talle hingesse. Argsematel silmapilkudel püüdis talle küll säherdunegi mõte läheneda. Aga kui ta siis oma kurwa elu peale waatas, uueste kõiki piinasid maitsta sai ja kui talle mõisaherra nikerdatud laud ja kapp jälle meelde tuliwad, siis lõi ta südame kõwaks ja plaanis edasi.

Ta jõudis uuele otsusele. See maksis tal palju uneta öösid ja hulga rahutumaid päewi, kaswas aga selle eest kaljukindlaks—nii pöörane, kui see tema enesegi meelest wõis olla.

Ühel heal päewal oli Mait Konna talust kadunud.

Keegi ei näinud, millal ta läks ja kuhu ta läks.

Oli sügisene pühapäew. Eit ja taat, raskest nädalatööst wäsinud, ei läinud kirikusse ja magasiwad seepärast kaua. Kui nad üles ärkasiwad, oli Maidu ase ahju ääres tühi. Ka Juku ja Anni ei teadnud, millal suur wend üles tõusnud ja ära läinud. Isa küsis emalt, ema lastelt Maidu järele — keegi ei andnud seletust. Tüdruk Kadri, wäga raske unega noor tüdruk, kes aida peal magas, mäletas ainult, et koidu ajal wõi ka hiljemine, õuewäraw krääksunud, aga kes sealt wälja läinud, seda tema ei teadwat.

Arwati esiotsa, et Mait üksina kirikusse läinud, kui ta ka sellest nõuust midagi polnud kõnelenud. Aga kui ta õhtuks koju ei jõudnud, kui ta ka teiseks hommikukski ta-