245
ees nägi olewat. Seal märkas ta, et teine teelt ära pöörab — ta wõitis lootust. Et teist rutemine otsusele tuupida, mõtles ta tänase kawala tuleproowi wälja. See läks korda — rada ta ees oli korraga waba… Et teda wastu wõetaks, selle peale wõis ta kaunis julge olla. Huberist peeti äris ja meistri perekonnas palju lugu. Teda tunti kui usinat ja osawat töölist ning kainet ja korralikku inimest. Et ta põline kodanik ja wäljamaa sakslane oli, langes üksnes tema tuluks kaalu peale.
„Minugi pärast, kui see mitte jälle ogar nali pole,“ urises Mathias wiimaks, kuna ta parem käsi lõdwalt põlwe peale langes.
„Sa ei tee mulle mingisuguseid takistusi?“
„Ei.“
„Sa lõpetad oma senise pruudiga kõik wanad arwed warsti ära?“
„Ja.“
„Ning hakkad uuega niisama peatselt selget lepingut tegema?“
„Ega mulle muud nõuu jää!“
Nüüd ei silitanud Huber enam lõwi kollast lakka, nüüd asus ta tema kaela ümbert kinni ja istutas talle niiske musu nina-otsa peale.
„Isa Peterson, kuus pudelit õlut!“ karjus Huber. „Meie wõitsime Lutziga suure loosi!“
Nad istusiwad mõlemad suure härberi-toa otsas olewas tillukeses kambris, kus ainult üks laud oli, üksina kinnise ukse taga. Seepärast jäi Huberi õlletellimine kuulmata, seda enam, et härberi-isa puhwet alumisel korral olewas kambris oli, kuhu suurest söögi- ja joogitoast madal trepp wiis. Aga sellidel oli hüüdmise kõrwal weel muu tellimise-abinõuu. Huber tonkis saapa-kannaga kuus korda tugewaste
