238
ratud!… Selle eest ei suutnud ta Wittelbachi küllalt tänada, ning seekord pidi meister sündida laskma, et Leena ilusad huuled ta kätt suudlesiwad.
Juba järgmisel hommikul läks noor neiu proua von Reckenitzi jutule ning tuli teatega tagasi, et ta selsamal päewal weel teenistusesse wõiwat astuda, kui teda senises töökohas midagi ei takistada. Noor, lahke proua oli talle kõigiti meeldinud. Ja et Leenat Wittelbachi majas midagi kinni ei pidanud — talle oli tõeste juba tööd otsitud, nagu Bertha tähendas — siis lahkuski ta sealt juba mõne tunni pärast oma kerge kompsuga…
Mamsel Bertha oli wõitnud, kui see wõit ka paraku poolik oli. Majast oli wastane kadunud, mitte aga linnast. Seda waljuma ülewaatuse all oli nüüd kallimat waja pidada, mida neiu Wittelbach omale ülemaks ülesandeks tegi.
15.
Mathias Lutzil oli weel palju uneta öösid pärast seda, kui meister Wittelbach teda teatawal õhtul Kanuti gildes oma ‚kahtlustusega‘ nii wäga erutanud. Noormees tundis, temale oli mingi wõeras asi põue pistetud, mis seal rõhus ja pakitses ja millest ta enam lahti ei saanud, ta wõis seks teha, mis tahtis. Ta oli hingeliselt nagu seotud. Ta ei saanud sammu edasi ega tagasi, ta teowõim oli halwatud.
Kas ta polnud kindlaks otsuseks teinud, asja meistri juures ‚parandada‘? Kas ta polnud pruudile sõna andnud, eesmärgile juba lähenema hakata, meistri arwamist targu wälja pingutades? Ja kas ta polnud lõpeks enam kui üks kord nõuuks wõtnud, Bertha nõuuandest hoolimata endale
