Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/238

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

237

Õiguse pärast ei ole see ka mitte sunduslik tingimine, waid paljas soow paruni poolt, wäike tasu selle lahkuse eest, et ta Leena mõisa orjusest priiks annab.“

Seega oli asi korras. Wittelbach ei teadnud enam midagi wahele rääkida. Arwatawaste oliwad kuberner ja parun sel kombel asja leplikult korraldanud. Ning Leenale jäi üksnes küsida, kus parun Reckenitz Tallinnas elab ja millal noor proua teenijat koha peale soowib.

„Niipea kui Teil wõimalik on,“ wastas walitseja. „Proua on, nagu Te ehk teate, weel üsna noor, majapidamisega wilumata, ja talle oleks nagu trööstiks ja julguseks, kohe ustawaid teenijaid enda ümber näha. Noorpaar elab Toompeal“ — ta nimetas maja numbrit. „Oma elamisetunnistuse saate“ — lisas ta juurde — „kui Teie palwe ametikohtadest läbi on käinud, politseist edespidi kätte.“

Muu jutu seas tähendas siis weel opmann Salberg, et Gotthard von Riesenthal lähemal ajal ise ka abielusse heita. Juba olla mõisas ettewalmistused noore proua wastuwõtmiseks käsil. Ning lõpeks tuli walitsejale Leena emagi meelde, kelle kohta ta teadis öelda, et wana inimene terwe olewat ja ühe peremehe juures endisel wiisil wabadiku põlwe pidawat.

Kui opmann ära läinud, ei teadnud Leena, mis ta rõemu pärast pidi tegema. Nii head lõppu poleks ta oma asjale uneski wõinud oodata. Ta polnud mitte ainult wõrgutaja käest peastetud, waid ka weel kammitsast wabastatud, mis prii talupoja ikkagi mõisa õiguseta orjaks tegi. Ta wõis minna, kuhu tahtis — teenida, keda tahtis! Missugune õnnestaw tundmus, missugune uhkus asus senise wangistatud orja rinda! Ta nägi enese kaasinimeste seas nagu kõrgendatud olewat, tema isikule oli nagu kallim wäärtus mää-