236
kui märkas, et kuberneri nõudest palwe ja paruni alla-andmisest palwe lahke täitmine tehti…
„Ütelge paruni herrale, et ma tema helduse eest tänan ja et ma nõuus olen,“ wastas Leena wiimaks healega, mis sügawat liigutust awaldas.
„Soo, nii kaugel oleksime siis juba,“ naeratas walitseja, kuna ta Wittelbachi kastist pakutud sigari wiisakalt tänades wastu wõttis. „Parun teeb aga wäikese tingimise, mida täita Teil raske ei ole.“
„Missuguse tingimise?“ küsis Wittelbach, kuna ta käe, mis opmannile tuld tahtis anda, tagasi tõmmas.
„Üsna kerge ja Leena Pajule wist üsna soowitawa tingimise,“ kõneles Salberg rahuliselt edasi. „Parun Riesenthali noorem õde, Brigitta preili, keda Leena wististe tunneb, sai nädala eest mehele ja elab Tallinnas. Tema mees, parun von Reckenitz, on siin kohtuherraks. Noorpaar pole weel sündsat peremamslit leidnud. Parun Riesenthal soowib nüüd, et Leena tema õe juurde teenima läheks, sest köstri emand, kelle juures noor neiu üles kaswas, on temast palju head rääkinud… Teie palk ei saa mitte halb olema, mamsel Paju,“ pööras opmann Leena poole, „sest Teie saksad on rikkad, ilma et nad ihnsad oleksiwad.“
„Ma wõtan herra tingimise wastu,“ ütles Leena ilma pikema arupidamiseta, „sest ma olen kuulnud, et paruni mõlemad õed head ja lahked saksad olla.“
Ärimees Wittelbach arwas aga tarwiliseks küsida, kas parun oma tingimises ära on määranud, kui kaua Leena tema õe juurde peab teenima jääma.
„Nii kaua, kui see temale meeldib,“ wastas isand Salberg kergelt. „Kui Leena mõisa alt kord prii on, siis ei wõi teda ju keegi sundida ühte peremeest kauemine teenima, kui ta ise tahab. Parun ei nõua mingit kontrahi-tegemist.
