233
ülemuse wahel, millest Wittelbachi isand osalt sekretär Rutowi, osalt jaoskonna-ohwitseri Maiwaldi käest põnewusega oodatud teateid sai.
Kõige pealt kuuldus, parun Riesenthal ähwardanud linna-politsei peale kaebtust tõsta, sest et see wallast ärajooksnud inimest tema nõude peale tagasi ei saada, waid sellele linnas koguni weel asumise-luba andnud. Noor parun oli isiklikult politseis käinud ja seal politseimeistriga asja pärast ägedaste riidu läinud.
Siis tuli sõnum, kuberner olla parun Riesenthali — kuuldes, et see linnas wiibib — erawiisil ühe temasse puutuwa asja pärast oma jutule kutsunud. Ja mida wastanud kõrk rüütel kuberneri käskjalale, ühele kubermangu-walitsuse ametnikule? Ta aimas muidugi, mis asja pärast herra von Grünewald teda kutsub, sest ta teadis, et politsei just kuberneri käsul põgenenud tüdrukule linnas pelgupaika muretsenud. Herra von Grünewaldi sel lool oma wastaseks pidades, ütelnud parun Riesenthal kutse toojale ninakalt:
„Kui kuberneril minuga midagi rääkimist on, siis tulgu ta minu juurde!“
Selle-aegne kubermangu-ülem oli mees, kes igas asjas heaga püüdis läbi saada, iseäranis, kui tal oma seisuse liikmetega tegemist oli. Parun Riesenthali jäme wastus ajas aga selle lepliku mehegi kopsu üle maksa. Seda enam, et see, kes teda, elatanud hallpead, nõnda julges haawata, aastate poolest tema kõige noorem poeg wõis olla, — seltskondliste wiisakuse-nõuete peale hoopis waatamata, mida ju meie rüütlid läbikäimises omasugustega piinliku hoolega armastawad tähele panna, ja waatamata ka selle peale, et noor parun selle wastuse kubermangu kõige kõrgemale ametnikule julges anda!
