230
14.
Meister Wittelbach jäi ootamata wiisil mitmeks tunniks ära. Aga kui ta wiimaks tuli, näitas ta nägu, et ta mitte kõige pahemaid sõnumid et toonud. Ta kutsus Leena kohe oma juurde.
„Teie wõite kolm päewa täieste julge olla, keegi ei saa Teisse puutuma,“ ütles ta, kirju rätikuga otsaesiselt higi kuiwatades. „Mul läks korda, politseimeistri südant pehmeks sulatada, kus juures ma ka paari tagawaral olewat pisaratki kulutamata ei jätnud. Ta tahab niikaua oma käsu, Teid wangitapiga maale tagasi saata, täitmata jätta, kuni asi kubernerile on ette pandud ja temale sellelt otsus on tulnud. Loota on, et kuberner seniks, kui ta asja üle otsusele jõuab, politseile käsu annab, Teile kahe nädala peale ajutist elamise-tähte wälja kirjutada. Selle tähega wõime Teid siis jaoskonna-ülema juures üles anda ja majaraamatusse tähendada lasta. Aega wõidetud, palju wõidetud. Teie wõite siis jälle kergemine hinge tõmmata, armas laps.“
Leena tahtis meistri käele tänulikult suud anda, Wittelbach tõrjus ta aga naljatades tagasi.
„Teil näikse ülepea hea õnn olewat, Leena,“ kõneles ta edasi. „Sest waewalt olen ma politseist wälja astunud, kui mulle uulitsal — kes wastu tuleb? See hea herra, kes Teie asja eest kuberneri juures peab kostma. Ta oli just täna hommiku jälle Tallinna tagasi jõudnud. Muidugi ei lasknud ma teda tülitamata mööda minna. Wiisin ta kättpidi Kanutusesse ja jutustasin talle Teie loo ära. Kas teate, Leena, see oli juba kolmas inimene tänase päewa kohta, kellele ma Teie asja ette jahwatasin, kolmas süda, mille ma pehmeks tegin! Esmalt jaoskonna-ülem, siis politseimeister
