223
„Miks mitte, kui küsida tohin?“
„Kolmel tähtsal põhjusel, herra Maiwald. Esiteks elab Leena Paju minu majas üksnes ajutiselt; teiseks on ta siin oma tädi, minu köögitüdruku Tiina juures ainult külaliseks; kolmandaks ei ole tal peale leeritunnistuse mingit paberit kaasas, millega teda oleks wõinud politseile üles anda.“
„Aga see on wäga halb, herra Wittelbach! Teie teate ometi, et wõeras inimene nii kaua, peale kolme nädala, majas ei tohi elada, ilma et teda politseis üles oleks antud, olgu tunnistustega wõi ilma nendeta.“
„Halb wahest minule — tüdrukule oli see wäga hea,“ wastas meister rahuga, „Ja nüüd palun minu alandliku küsimuse peale nii auusaste, kui see politseil wõimalik on, wastata, kust Teie teadsite, et keegi Leena Paju minu katuse all wiibib?“
„Seda tüdrukut otsib maapolitsei juba ammugi taga, ning meie kaudu ka linnast.“
„Aga see ei seleta weel ammugi mitte, kust maa- ja linnapolitsei nüüd wiimaks teada saiwad, et otsitaw meister Wittelbachi juures õmblejaks on.“
„Ametisaladus,“ naeratas jaoskonna-ohwitser. „Ma wõin Teile ainult niipalju tähendada, et meile teada on antud, kus Leena Paju praegu elab.“
„Kas teate, herra Maiwald,“ ütles Wittelbach ja tõstis oma suuri tisleri-rusikaid, „kui ma teaksin, kes see äraandja on, ma läheksin ja pooksin ta sedamaid üles wõi kägistaksin ta ära.“
„Paraku ei wõi ma Teile tema nime mitte nimetada, sest ma ei tea seda isegi; äraandjale on see muidugi tuluks,“ wastas Maiwald naerdes. „Aga minule palju tähtsam oleks, teada saada, miks Teie seda tüdrukut siin warjate? Nõnda wõin ma Teie teguwiisi ometi nimetada?“
