Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/222

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

221

Nad astusiwad üksteise järel töökojast wälja eeskotta. Sellid ja õpipoisid wahtisiwad neile imestades järele. Meister käskis Lutzi ukse wahelt ettewaatlikult uulitsale luurata.

Õige! Ühe wastas seiswa maja hoowiwärawa wahel seisis politsei-soldat, päratu pikk „juustunuga“, nagu säherdust mõeka nimetati, wööl. Ta näis suure hoolega Wittelbachi ärisilti uuriwat.

„Ei ole midagi parata,“ ütles meister, näpp otsaesisel. „Kõige parem on, ma jutustan talle loo ära ja püüan heaga kätte saada, mis iganes wõimalik.“

„Meister, peastke tütarlaps ära! Muidu tarwitan mina wägiwalda!“

Kõige ärdam, tungiwam palwe ja kõige wihasem ähwardus oliwad selli heales nii mõjuwalt ühendatud, et see Wittelbachile hinge põhjani tungis. Meister ise tundis tütarlapse kohta ka kaastundmust ning Leenat ootaw saatus täitis ka teda õudse tundmusega. Aga see, mida Mathiase suu ilmutas, oli rohkem kui ligimese-armastus, see oli juba õhkuw kirg, mida iga tuulehoog lõkkele puhus…

Wittelbach pani käe selli õlale.

„Ma olen auus mees, Lutz. Ma teen kõik, mis minu wõimuses on. Selle peale wõite igatahes julge olla.“

„Ma tänan Teid, meister!“

Ja Mathias pigistas tal tugewaste kätt…

Ülewal leidis Wittelbach tuttawa politseiametniku üksina wõeraste-toas istuwat. Arwatawaste hoidsiwad Sanna ja Bertha kardetawast külalisest, iga wiisakuse wastu, hoolsaste eemale. Tooli pealt tõusis suur, kõhnetu mees hallide wurrudega ning pikkade wõitud käherjuukstega aeglaselt üles ja astus kätt wälja sirutades meistrile wastu.

„Suur auu saab mulle osaks, tõeste suur ja haruldane auu,“ algas Wittelbach oma rõemsal, lõbusal wiisil