219
see tütarlaps majasse jäi. Majasse ja — sellessesamasse linna. Jah — sellessesamasse linna — ka see oli kardetaw. Igal puhul parem, julgem, mõnusam oleks, kui ta jälle maale tagasi läheks… Maale, kus parun teda igatsusega ootab.
Rumal politsei, et ta teda ikka weel ei leia!… Aga kuda wõib politsei teda leida, kui tal aimugi pole, kus ta on?… Kui keegi politseile ninasse pistaks, kus linnuke peidus?… Kui seda ometi keegi teeks!… Aga kes?… Kes?…
Bertha Wittelbach hüppab tooli pealt ülesse ja kõnnib suure rutuga mitu korda edasi-tagasi. Ta kollakas-kahwatuma näo peale ilmuwad heitlewad puna-täpid. Ta kitsas, madal rind tõuseb ja wajub. Korraga sirgub ta pikk, helewalge, kondine käsi sule järele kirjutuslaua peal, paberi järele, tindi järele… Ta wajub tooli peale ja hakkab ruttu kirjutama…
See ei ole wist mitte kerge kiri, mida mamsel Bertha kirjutab, sest ta kriipsutab sõnu ühtepuhku maha ja wahetab paberilehtesid. Ja ka ilus kiri ei ole see, sest mamsel Bertha nägu ei ole kirjutades sugugi ilus. Hoopis inetu on aga naeratamine, mis ta kitsaste huulte ümber mängib, kui ta walmis kirja ümbriku sisse paneb ja sosistab:
„Saame näha, kumb wõidab!“…
13.
„Meistri isand, Teid palutakse ülesse tulla!“
„Kes palub?“
„Wartal[1] on ülewal.“
Meister Wittelbach waatas wilksti Liisa otsa. See mehesuurune, mehe-tugewune tüdruk, päris Goliat naisterahwaste
- ↑ Linna jaoskonna-ülem, pristaw (sõnast Quartal-Offizier).
