217
all eeskojas mõnda pealiskauset sõna kuulnud wahetawat ja üksteisele wastu näinud naeratawat? Ehk see, et nad minewal pühapäewal, kui Leena kirikust tuli, Rataskaewu uulitsa otsas nähtawalt kogemata kokku saiwad ja seltsis koju tuliwad — lugu, mida Bertha balkoni pealt juhtus nägema?… Aga armukadeduse kaalu peal saab udusulest tinatomp. Armukade silm teeb igast warjust tondi, armukade kõrw igast sõnast truudusemurdmise ja äraandmise.
Nõnda sai ka wäikene sõnawahetus, mis Berthal Mathiasega paar päewa pärast Anija meeste peksmist Leena pärast olnud, tema meelest tagajärel iseäralise tähenduse. Bertha oli oma wõerastust seeüle awaldanud, et noorel tütarlapsel häbi polnud, töötuppa poolhalasti meeste juurde ilmuda, ja et tal niisugune lihuniku-süda olnud, nende werist ihu näha wõida. Muidugi tahtis mamsel Wittelbach peigmehele selle etteheitega oma tundmuste peensusest ja hingeelu õrnusest, mida kõrgem haridus soetanud, märku anda, ja ühtlasi ärkawa kadeduse tõttu Leena peale tooruse ja harimatuse warju heita. Aga ta sõnadel oli Mathiase kohta hoopis wastupidine mõju.
„Häbi?“ küsis wiimane. „Inimesel peaks häbi olema hädalisi aidata?“
„Naisterahwal sel puhul wististe,“ kinnitas Bertha kindla rõhuga.
„Aga mind liigutas see häbitu olek ja mind liigutas ka selle noore, õrna tütarlapse meelekindlus, mis teda lubas weriseid haawu pesta ja siduda.“
„Maitse-asi!“ kehitas Bertha põlastawalt õlasid.
„Mitte maitse-, waid tundmuse-asi,“ tähendas Mathias kaunis terawalt. „Minu süda tunneb nõnda. Ja et ka Leena ‚lihuniku-südames‘ tundmused ei puudu, selgus sellest,
