208
ainult proowi peale panna. Ja mina, narr, läksin nähtawalt lõksu! Nähtawalt, tema arwates! Ma punastasin ära nagu poisike, ja ei saanud sõnagi suust. Rumal kahtlustus tuli liig äkitselt, ootamatalt, ja see oli wihapuna, mis mulle põske woolas. Aga meister arwab nüüd teisiti, ja see on paha, hirmus paha! Seda pahem, et ta mulle mahti andis, meelega mahti andis, temalt otsekohe Bertha kätt paluda, mida mina aga lollist peast tegemata jätsin… See kõik waja jälle heaks teha, olgu see mu ülem mure! Ma tahan, tahan kõik jälle heaks teha!…“
Selle kange otsusega pööras Mathias nii räpakalt teise külje, et koiku wõbises ja nagises ja ülewal, teisel korral, magaw sell unes urisema hakkas. Lutz kiskus waiba üle kõrwade ja arwas, et ta nüüd rahuga magama wõib jääda. Tühja kah! Kell lõi kaks, lõi kolm, lõi neli — Mathias leidis ennast ikka weel, iseenesele peaaegu teadmatalt, nendesamade mõtete kallal nokitsewat. Ta hakkas ikka jälle otsast peale, kui ta juba täieste lõpul arwas olewat. Oleks ta enese wastu otsekohesem olnud, poleks tal iseenese eest midagi warjata, iseenese wastu wõidelda olnud — ta oleks kergemine selgusele ja unerahule jõudnud, hoolimata sellest, et ta seisukord täieste muudetud, täieste uus oleks olnud. Aga ta wõitles peidetud waenlase wastu, ja see äritas, kurnas, piinas teda… Ta ihu oli wõitluse-higiga kaetud, kui ta silmad suure walge ajal wiimaks kinni läksiwad…
Meister Wittelbach andis oma kordaläinud diplomaditükist emandale teisel hommikul aru.
„Sa pole minuga kunagi rahul, Sanna,“ algas ta, tossawat pruukosti-sigarit ühest suunurgast teise lükates. „Aga täna pead mulle patsi lööma ja tunnistama, et su wanamees peene, lihwitud kawaluse poolest sinust enesest sugugi
