205
„Kui nad nüüd wiimaks ometi tulewad ja ta mu majast leiawad,“ ütles ta, laua peale tuletikuga kõiksugu joonesid tõmmates, „siis ei tea ma tõeste mitte, mis pean tegema. Mõisnikul on õigus oma inimesi taga nõnda, ning politseil kohus, passita isikuid walda tagasi saata.“
Mathias Lutz sai teraseks, wäga teraseks.
„Aga Teie lubasite ju herra Rutowi läbi —“
„Tean küll, armas Lutz, aga seda herrat pole praegu kodus! Waheajal wõib mõndagi sündida. Teie wõite isegi arwata, et parun kadunut praegu igalt poolt laseb otsida, niihästi maal kui linnas. Mingi kogemata tuul wõib politseile haisu ninasse wiia, nad tulewad minu juurde — ma ei tea tõeste mitte, mis ma neile pean ütlema.“
„Ega Te ometi tütarlast neile kätte anna!“
Aha — mõtles meister — juba jälle jää peal!
„Mis ma neile siis pean wastama?“ küsis ta.
„Et Teie majas niisugust inimest pole.“
„Aga kui nad mind ei usu ja maja läbi otsiwad?“
Jah, siin oli ka Lutz nõuuta. Ta sõrmed, mis pudelikorgiga mängisiwad, tuksusiwad ärewalt.
„Siis peaks asja otsekohe kuberneri ette kandma,“ ütles ta wäga tõsiselt.
„Ma teeksin seda heameelega, kui ma sellest midagi head loodaksin,“ wastas meister. „Aga meie teame, et kuberner ka ainult Eestimaa rüütel on, ja kui palju maksab minukese sõna nii kõrge herra ees! Kui kuberner midagi teeb, siis teeb ta seda ainult mõjuwa mehe palwe peale. Ja see mees puudub praegu.“
„Aga midagi peab ometi sündima!“ hüüdis Lutz suurema ägedusega, kui just waja oleks olnud. „Inimest ei wõi ju ometi kiskja ette wisata! See oleks ju nurjatu! On siis iga õigus maa pealt lõppenud?“
